E-MOLL

Usu mind, usu mind
Ma lõpetan need koolid
Ja hakkan piisavalt raha koguma

Usu mind, usu mind
Ma tõesõna hoolin
Ja ühel päeval viin su helikopteriga sõitma

Olen kuulanud tohutult muusikat
Liiga vähe inimesi
Vaikselt paistab, et kõik, millest juurelnd ma
Tähthaaval kokkulangedes täitub
Kui tulvaveed pesevad tänavailt rooja
Ei palu rohkemat, kui ilusat kodu

Heledad toonid ja avarad aknad, loojang
Naine ja lapsed ning loodus
Kui ma saan kuuskümmend neli
Kui ma saan, eks ta ole
Hakkan erakuks, aerutan päeva pealt saarele
Sest ses seltskonnas miski mu hingel ei sarnane

Hall
Kas peabki nii olema, et
Ma kannatan kunsti nimel
Või kannatab kunst mu nimel
Ja miks te ikka püsite mu kõrval?

Hall
Kas peabki nii olema, et
Ma kannatan kunsti nimel
Või kannatab kunst mu nimel
Ja miks te ikka püsite mu kõrval?

Hall
Ma ei suuda olla enam tõsiselt tänulik
Nad lohutavad, kirjutavad marsse
Rahustavad, liigutavad masse, tõega
Endiselt kõik, millel suudan mõelda
On see tühi kurbus, farss sest
Et ma ei suuda olla enam tõsiselt kurb

Äkki see ongi kauaoodet' läbipõleng
Mis saabub, tehes liialt, mida armastad
Ja armastad liialt
Iseennast, süüdistades kaasasammujaid
Ülistades ammu taanduvat
Imestad, miks nad endiselt su kõrval

Ise tead, ei taha nende õrnust ega lohutust
Sa vihkad haletsemist, ja olnud Kuul
Tead suurepäraselt, mis tegelikult soovid
Ent sa ei suuda seda saavutada
Puud kõrged, võidki hinge valutada
Ent kui proovid, kardad kõrgust

Sul saalitäis rahvast, toatäis südameid
Aga endiselt on tunne, et nad küladest
Saabund harkidega ebausklikud
Kes tahaks ainult oma, purgisuult rüübates
Mis jäänud üle põhjatuukritest

Et saaks näha tantsivaid kloune
Ja rääkivaid nukke ning kojanarri
Pritsib verd ja tatti, pisaraidki saali

Hall
Kas peabki nii olema, et
Ma kannatan kunsti nimel
Või kannatab kunst mu nimel
Ja miks te ikka püsite mu kõrval?

Hall
Kas peabki nii olema, et
Ma kannatan kunsti nimel
Või kannatab kunst mu nimel
Ja miks te ikka püsite mu kõrval?

Hall
Nutad pärast paremaidki kontserte
Sa oled kade iseenda varju ees
Lebad hämaras toas ja akna taga ladistab
Muumitrollimustritega padjapüürid
Sääsevõrk ja köhakommid, olemata kardinad

Ma suren mõrumandleid toorelt neelates
Ei julge panna näppe kurku
Või langen õndsalt psühhedeeliasse
Rahusteid kui lauasuhkrut
Kakskend korda enam normist, Jimi Hendrix
Kui mu mõttemaailm on kinni keldris

Kadund mõistmine, vaid ving ning trendid
Võiksin helistada igal armastatul
Ent mul tühjaksvooland isiksuses hoitult
Poleks neile miskit avaldada, nagu
Palutakski ette kanda kümme loitsu
Mida elu jooksul korda saata

Nõutaks vabastiili, korraks vaatan
Endasse ja mälu luitund
Oleks teinud justkui kõike
Aga seda kõike poolikult
Praagiksloetud prototüüp
Joonis, mis saab tulesöödaks

Tean suurepäraselt, kuis mure lööb ja
Mis suur kurbus inimestega teeb
Hulgaliselt lähedasi kukkund nõnda
Sinusoid, peab langend kaarelt tõusma
Ometi

Hall
Kas peabki nii olema, et
Ma kannatan kunsti nimel
Või kannatab kunst mu nimel
Ja miks te ikka püsite mu kõrval?

Hall
Kas peabki nii olema, et
Ma kannatan kunsti nimel
Või kannatab kunst mu nimel
Ja miks te ikka püsite mu kõrval?

Hall
Kas peabki nii olema, et
Ma kannatan kunsti nimel
Või kannatab kunst mu nimel
Ja miks te ikka püsite mu kõrval?

Hall
Kas peabki nii olema, et
Ma kannatan kunsti nimel
Või kannatab kunst mu nimel
Ja miks te ikka püsite mu kõrval?